Eesti lood “Kummikaru”

Maiko Ratneril on kinnisidee – ta tahab oma koduküla ümbruse ära koristada. Eripäraseks teeb selle otsuse tema elupaik – Ülgase. See tähendab, et küla ümbruses vedeleb ligi kümnendik kogu Eesti “salaprügist” ehk mitte lihtsalt pisut jäätisepabereid ja suitsukonisid aga tuhandeid tonne ehitusjäätmeid ja vanu rehve. Ülgase on iidne väike küla Tallinna lähedal, Rebala muinsuskaitsealal, kus  sadakond aastat kaevandati fosforiiti. Kaevandused suleti ning nüüd on küla ümbruse metsad, maastikukaitseala ja mahajäetud karjäär  olnud aastaid salajasteks prügi mahapanekukohtadeks. 

Maiko, lihtne mees, tugev kui karu, on kindel, et suudab vana karjääri rämpsust tühjaks vedada. Ilmselgelt on see ühele inimesele liiga suur ülesanne ja mis kõige hullem, tegemist on tõelise Sysophose tööga – Maiko koristab karjääri ühes otsas, teises otsas laetakse värsket rämpsu maha. Maikol on ka hobi, offroad võidusõit, ning teiste võistlejate seas on tema hüüdnimeks Pandakaru. Karu säilitab rahu ning võtab silma pilgutamata oma  võistlusauto  prügivedamiseks kasutusse. Ka maasturisportlased sõbrad käivad tal meeleldi teinekord abiks sest. Tänu valla abile õnnestub hankida mõned konteinerid, millega karjäärist ning selle ümbrusest kokku kogutud sodi prügimäele vedada, paigaldatakse hoiatussilte ja suletakse karjääri ligipääsuteed. Peagi leiab Maiko, et valla rahadele leitakse targemat kasutust, sõpradel on oma elu elada ja oma küla inimesed elavad talle küll kaasa aga appi naljalt keegi ei tule. See Maikot ei heiduta, pigem vastupidi, ta lööb võistlemisele käega ja kasutab ainult võistlusautot karjäärist prügi ja rehvide väljavedamiseks.  Kui kedagi teist ei huvita, on tema mees, kes asjad korda teeb! Kuid kaua ta lihtsalt optimismist selle hiigelülesande lahendamisega tegeleda jõuab?

Režissöör ja autor Indrek Simm